Seni on TEDxTartu toimunud kahel korral: 2010. aasta veebruaris ja novembris.
Järgmise ürituse toimumisaeg on planeeritud 2011. aasta novembriks ning otsime just selle konverentsi korraldusmeeskonda uusi liikmeid.
Keda me otsime?
Oodatud on kandideerijad allpool toodud vastutusvaldkondadele. Iga positsiooni kohta on tehtud ka lühiülevaade peamistest ülesannetest. Töö käigus lisandub neid kindlasti veel:)
Turundus – tutvustab konverentsi potentsiaalsetele osalejatele ja ülekande vaatajatele nii sotsiaalmeedias kui traditsioonilisematest turunduskanalites, selle juures on talle abiks meediaga suhtlemise ning disaini eest vastutavad inimesed.
Meediasuhted – hoolitseb TEDx konverentsi kajastuse eest ajakirjanduses.
Disain – on abiks dokumentide, postrite, veebilehe jms disainiga.
TEDx ühisvaatamiste korraldamine – vastutab selle eest, et konverentsi ajal toimuks võimalikult palju TEDxTartu ülekande avalikke ühisvaatamisi.
Osalejate ja toimumiskoha eest vastutamine – vastab osalejate küsimustele, koordineerib suhtlust toimumiskohaga, hoolitseb selle eest, et kõik toimiks kohapeal suurpäraselt.
Sponsorite leidmine – suhtleb juba olemasolevate sponsoritega ning leiab konverentsile uusi toetajaid.
Motivatsioonikirjas oleks hea välja tuua, millist vastutusvaldkonda eelistad (võib märkida ka mitu), kirjeldada enda varasemat kogemust selles ning rääkida veidi, miks soovid meeskonnaga liituda.
Tähtaeg selleks on esmaspäev ehk 23. mai kell 23:59!
Psühholoog Philip Zimbardo on tuntuks saanud Stanfordi vangla eksperimendi korraldajana. TED konverentsi kõnes räägib ta oma uuemast uurimisvaldkonnast – inimeste ajasuunitlusest. Täpsemalt sellest, et empiiriliste uuringute tulemusena võib eristada viit ajasuunitluse tüüpi: mineviku-positiivne, mineviku-negatiivne, oleviku hedonistlik, oleviku fatalistlik ja tulevikule orienteeritud.
Zimbardo koostatud küsimustiku abil on teemat on viimase kümne aasta jooksul ulatuslikult uuritud. Näiteks on leitud ajasuunitluse seos isiksuseomaduste, riskikäitumise, tervise ja domineerivate suhetega. Samuti võib eeldada selle mõju akadeemilisele tulemustele – tulevikule orienteeritud lastel on kõrgem motivatsioon õppida, oleviku hedonistlikud pööravad aga kõrgemat tähelepanu sõpruskonnale.
Igal juhul tasub teemaga kasvõi põgusalt tutvuda, erinevate ajasuunitluste teadvustamine paneb ennast ja teisi paremini mõistma.
Konverentsile registreerumise vältel on meilt küsitud peamiselt nelja tüüpi küsimusi. Vastame neile kõigile ka siin:)
1) Miks konverentsil osaleda, kui seda saab ka telekast vaadata?
Konverentsi saab tõepoolest seekord ETV2-st vaadata ja kutsume kõiki TED-huvilisi seda tegema. Üksi telekast vaadates on keerulisem tekkinud ideid arutada ja uute inimestega tutvuda; selle parandamiseks püüame korraldada võimalikult palju ühisvaatamisi nime all MinuTEDx.
Konverentsil kohapeal osalemise eeliseks on eelkõige hea õhkkond, vahetu kogemus ja võimalus teiste osalejate ja esinejatega mõtteid vahetada.
2) Miks on konverentsi osalustasu nii kõrge?
Ürituse tegelik maksumus osaleja kohta on kordades kõrgem, kuid tänu toredatele toetajatele, saame piirduda 200 krooniga. Osavõtutasu sisaldab kena konverentsipaika, kohvipause, lõunat ning konverentsile järgnevat banketti. Konverentsi korraldusmeeskond koosneb üksnes vabatahtlikest, kes tasu ei saa.
Põhjustest, miks midagi päris tasuta anda ei tohiks, kirjutab väga huvitavalt Dan Ariely raamatus “Predictably Irrational”.
Kui siiski tunned, et su suureks sooviks on konverentsil osaleda ning seda takistab rahapuudus, võta meiega ühendust (martin@tedxtartu.org) ja mõtleme kindlasti midagi välja:)
3) Kes on teie sihtgrupp?
Meie sihtgrupp on inimesed, kes on varem enda initsiatiivil TED-videoid vaadanud ning kellele TED-formaat ja idee meeldib VÕI kes tunnevad laiemat huvi maailma ja erinevate distsipliinide vastu kui töö- või kooliülesannete täitmiseks tarvis. Plusspunkte annab ka panus ühiskonda, olgu see siis igapäevatöös või vabatahtlikult.
3) Ma ei ole piisavalt silmapaistvate saavutustega inimene, kas mul on üldse lootust valituks osutuda?
Vt punkti 4. Me ei küsi saavutusi sellepärast, et nende suuruse ja tähtsuse alusel punkte anda, vaid et pisut teada saada, mida inimene elus hindab ja senitehtust ise oluliseks peab.
Paremini kui ise oskaksime, on registreerumisvormi mõtet kirjeldanud Kristel Jalak oma blogis.
Kõne nädala videoks valimist inspireeris möödunud laupäeval Postimehes ilmunud Vahur Kersna artikkel eestlaste toitumisharjumuste kohta. Esmakordselt Jamie Oliveri kõnet kuulates tekkis tunne, et teema on kindlasti oluline, kuid pisut kauge. Meie tänavapilt ei ole ülekaalulisuse osas võrreldav Ühendkuningriigi olukorraga ning meie lapsed on ju nii maalähedased, et suudavad tomatil ja kartulil kinnisilmi vahet teha.
Tõsi, eesti laste jaoks ei ole köögiviljade tuvastamine ületamatuks väljakutseks ning noa ja kahvliga oskavad nad samuti veel süüa, kuid artiklis väljatoodud statistika kõigutab ettekujutust ideaalilähedasest olukorrast – iga päev sööb puuvilja vaid 20 ja köögivilja 16 protsenti õpilastest, 49 protsenti täiskasvanutest on ülekaalulised…
Jamie Oliveri kõne muudab mõtlemapanevaks just tema lähenemine toitumistavadele laiemalt. Ma ei taha samuti arutleda teemal, milliseid toiduaineid, millistes kogustes ja kombinatsioonides peaks tarbima, vaid pigem muretseda sellepärast, kuidas meie toitumistraditsioonid on muutunud. Usun, et ebatervisliku toitumise probleemi peamine põhjus ei ole raha puudumises, kuigi seda aeg-ajalt välja tuuakse, vaid aja ja teadmiste vähesuses ning väärtuste muutumises.
Nutika planeerimisega on võimalik valmistada täisväärtuslikku toitu, ilma et see rahakotile liiga teeks, kuid kui paljudel on aega selliseks planeerimiseks või veel enam söögivalmistamiseks. Valmistoidud ja snäkid on aga enamasti ebatervislikum valik. Tervise Arengu Instituudi hiljutised teostuse poolest kiiduväärt kampaaniad panevad loodetavasti rohkem mõistma kui vähe me tegelikult valmistoitude koostisest teame (kas te teadsite, et 400g jogurtitops täidab kogu päevase suhkruvajaduse või isegi enam?)
Vahest ei ole meie oskused veel nii kadunud kui videos toodud näidetes, kuid kui paljud nooremast põlvkonnast on õigupoolest õppinud koolis toiduvalmistamise põhialuseid. Ma pean siinkohal silmas näiteks teadmist, kuidas üks supp või ühepajatoit valmib, mitte retseptide järgi söögitegemist. Kõik need ilusad kokaraamatud võivad riiulis olla, aga poes meenuvad ikka ainult nende toitude koostisosad, millega juba tuttav oled. Rääkides kooli asemel pere rollist – huvitav, kas peredes on elementaarsete toidutegemisoskuste põlvkondade vahel edasiandmist vähendanud teadmine, et kõike on poest valmiskujul nagunii saada, vanemate enda kiirem eluviis, noorte huvipuudus või hoopis midagi muud..
Vahel tundub, et kiire elutempo juures on ka väärtused muutunud. Millal te viimati perega koos sõite? Mitte praktilistel kaalutlustel, selleks et kõht kiiresti täis saada, vaid toitu ja lähedaste seltskonda nautides. Tundes isuäratavaid lõhnu õhus ja rõõmu koosolemisest.
„Suurena” on neid piruka ja kaneelikukli-lõhnalisi pühapäevasid nii väheseks jäänud ja sellest on kahju.
