Haridus peaks soodustama innovaatilist mõtlemist, kuid kas on võimalik, et reaalsuses see tihti hoopis pärsib uute ideede tekkimist? Woody Norrise kohaselt ei ole liiga haritud inimesed tavaliselt head leiutajad, kuna nad ei oska kastist välja mõelda. Norrisel ei ole ülikooliharidust, kuid tema nimel on juba üle 40 patendi. Ta väidab oma TED kõnes, et see on alles algus, sest põhimõtteliselt mitte midagi pole veel leiutatud – me alles avastame füüsika- ja loodusseadusi.
Norris tutvustab videos peamiselt ühte oma leiutist – tehnikat, millega saab suunata heli, samamoodi nagu suunatakse näiteks valgust. Heli fokuseeritakse laseri eeskujul ja seda kuulevad vaid need inimesed, kellele masin on suunatud, olgu nad kas või peaaegu miil kaugemal. Ta seletab ka füüsikareegleid, millel heli levimine põhineb ja kuidas tema leiutis neid ära kasutab.
Igapäevaelus saaks seda tehnikat kasutada näiteks selleks, et kell 2 öösel vaadata telerit ilma kõrval magavat inimest segamata või selleks, et kontsertil viimases reas istuv isik kuuleks muusikat täpselt sama võimsalt kui esireas istujad. Samal põhimõttel on võimalik mitte ainult heliga mängida, vaid ka vaikust tekitada – suunata endast eemale häiriv müra.
Praegu kasutatakse Norrise leiutist peamiselt sõjaväes, kuid potentsiaali on sellel veel paljudes teistes valdkondades. Kuidas seda veel rakendada saaks?
Kui kaugele läheksid Sina autoriteetse figuuri käsku täites? Kas annaksid kellelegi eluohtliku elektrišoki? Kindlasti mitte, ükski normaalne inimene ei teeks seda, eks ole? Milgrami tõestas vastupidist oma eksperimendiga, kus tuhandest inimesest 2/3 läks just täpselt nii kaugele. Piisas vaid kinnitamisest, et nemad ise ei vastuta. Zimbardo räägib oma kõnes, et normaalsetes inimestes on olemas võime teha kurja, mida nad ka ise endale ei teadvusta enne, kui on sattunud teatud olukorda.
Zimbardo on kuulus oma Stanfordi vangla eksperimendi poolest. Ta valis tavalised, normaalsed, psühholoogiliselt terved tudengid ning pani nad olukorda, kus pooled neist olid vangivalvurid ja pooled vangid. Eksperiment lõpetati peale kuuendat päeva, kuna valvurite jõhkrus väljus kontrolli alt, viis vangi rollis olnud tudengit said tõsise emotsionaalse šoki.
Zimbardo selgitab oma kõnes, et need inimesed, kes tema eksperimendis osalesid, ei olnud individuaalselt halvad inimesed – süüdi on süsteem. Süsteemi all peab ta silmas poliitilist, majanduslikku, õiguslikku võimu, mis loob olukorra, mis rikub inimese. Ta toob näiteks ka Abu Ghraibi jõhkrused – videos näidatud šokeerivate piltide põhjal tundub küll võimatu, et need inimesed, kes seda tegid, ei ole psühholoogilise hälbega, aga Zimbardo väidab, et selle olukorra põhjustas tavalistele inimestele liigse võimu andmine ilma järelevalveta. Samas, selline suhtumine justkui vabastab inimesi vastutusest. Vastutavad süsteemi loojad, aga mis saab siis kohutavaid tegusid reaalselt toime pannud inimestest?
Zimbardo sõnul on kangelaslikkus ravim kurjuse vastu. Tuleb lastele õpetada, et tavalised inimesed teevad kangelaslikke tegusid. Lastele kangelaslikkuse õpetamine on iseenesest huvitav idee, kuid ma ei kujuta ette lapsevanemat, kes tahaks oma lapsele ettevaatlik olemise asemel ennastohverdavalt võõraid päästma õpetada. Kuid kindlasti peaks lapsi õpetama oma peaga mõtlema, sõnakuulelikkus ei tohiks olla ülim voorus ega autoriteedile vastuhakkamine igas olukorras taunitav.
Reklaam on tavaliselt halva maiguga sõna. Kuid Rory Sutherland õpetab, kuidas reklaaminippe kasutada maailma paremaks muutmiseks – ilma seda reaalselt muutmata. Reklaamiäris tegutsev Sutherland räägib vaimukalt, kuidas turundus loob mittemateriaalset väärtust ja miks see ühiskonnale hea on.
Sutherland väidab oma kõnes, et kõik väärtus on vaid tajutav ja subjektiivne. Millegi paremaks muutmiseks ei ole alati otstarbekas muuta asja ennast, kuna see nõuaks tohutult erinevaid ressursse, vaid pigem muuta seda, kuidas inimesed asja näevad. Või vastupidi – millegi kasutamise vähendamiseks ei tohiks seda keelata, muutes seda niimoodi just ligitõmbavamaks, vaid selle tajutavat väärtust vähendada. Ta toob näiteks selle, kuidas vähendas Atatürk Türgis looride kandmist – ta muutis loori kandmise prostituutidele kohustuslikuks.
Sutherland rõhutab, et me peame nägema, mida on võimalik teha sellega, mis meil juba olemas on. Tõsi, reklaam üldiselt seda ei soodusta, kuna see hõlmab endas tavaliselt olemasolevate asjade väärtuse vähendamist, et uued paremad välja paistaks. Kuid sama reklaamisüsteemi peaks kasutama intelligentsemalt. Tasub mõelda selle üle, kuidas saaks suurendada säästmise ja muu kasuliku tajutavat väärtust. Kuidas muuta selle väärtus kõrgemaks, mis meil olemas on?
Benjamin Zander annab lubaduse, et tema TED konverentsi kõne lõpuks hakkab iga saalis istuv inimene armastama klassikalist muusikat. Kõlab raskesti usutavalt? Tõepoolest. On palju inimesi, kelle jaoks ainuke reaktsioon, mida klassikaline muusika esile võib kutsuda, on üks sügav haigutus, leidub ka neid, kes vaid sõnade “klassikaline muusika” kuulmise peale pistaks hea meelega vastassuunas jooksu. Selliseid eelarvamusi leidub veel nii paljude teiste asjade kohta. Tavaliselt selle suhtumisega lepitakse liiga lihtsalt. Zander aga tõestab, et ei peaks.
See video ei ole lihtsalt klassikalisest muusikast, vaid võimaluste nägemisest enda ümber. Zander illustreerib ilmekalt, kuidas mõni näeb võimalusi seal, kus teine näeb telliskiviseina. Mõni inimene näeb hetkelist olukorda ja lepib selle kui faktiga, teine üritab seda muuta.
Kas võib olla, et see on üks asi, mis on koolides tihtipeale valesti? Õpetajad ei küsi endalt piisavalt: “Mida mina olen valesti teinud, et mu õpilaste silmad ei sära?” On ju suur vahe, kas minnakse õpetama mõeldes, et kedagi niikuinii ei huvita see aine, võetakse endale peamiseks ülesandeks õpilastele lihtsalt piisavalt infot pähe taguda, et nad kuidagi eksamid ära teeksid. Või astuda klassi sisse mõeldes, et õpilased hakkavad seda ainet armastama, nad lihtsalt ei tea seda veel ning võetakse endale ülesandeks aidata neil seda avastada. Raske on mitte huvituda millestki, mida õpetatakse sellise nakkava kire ja entusiasmiga, nagu teeb seda kõnepidaja antud videos.
Video lõpus toob Zander välja oma edu definitsiooni: säravate silmade hulk tema ümber. Iga inimene peaks endalt küsima, et mida mina saaksin teistmoodi teha, et inimestel minu ümber silmad säraksid.
