Psühholoog Philip Zimbardo on tuntuks saanud Stanfordi vangla eksperimendi korraldajana. TED konverentsi kõnes räägib ta oma uuemast uurimisvaldkonnast – inimeste ajasuunitlusest. Täpsemalt sellest, et empiiriliste uuringute tulemusena võib eristada viit ajasuunitluse tüüpi: mineviku-positiivne, mineviku-negatiivne, oleviku hedonistlik, oleviku fatalistlik ja tulevikule orienteeritud.
Zimbardo koostatud küsimustiku abil on teemat on viimase kümne aasta jooksul ulatuslikult uuritud. Näiteks on leitud ajasuunitluse seos isiksuseomaduste, riskikäitumise, tervise ja domineerivate suhetega. Samuti võib eeldada selle mõju akadeemilisele tulemustele – tulevikule orienteeritud lastel on kõrgem motivatsioon õppida, oleviku hedonistlikud pööravad aga kõrgemat tähelepanu sõpruskonnale.
Igal juhul tasub teemaga kasvõi põgusalt tutvuda, erinevate ajasuunitluste teadvustamine paneb ennast ja teisi paremini mõistma.
Kui senises videote valikus on olnud üksnes TED videod, siis seekordne kõne on pärit TEDx konverentsilt. Usun, et hea sisu kompenseerib pisut kehvema videokvaliteedi:)
Kõne on heaks täienduseks selle kuu Directoris ilmunud loole “Miks meie firma ei saa kunagi edukaks”, kus tuuakse välja universaalsed tõed, mille järgimiseta ettevõtted edu ei saavuta. Esimene neist on visiooni paikapanemine. Simon Sinek nimetab seda küsimuseks „miks”.
Edasiviiv jõud ei ole mitte teadmine sellest, mida tehakse, vaid vastus küsimusele, miks seda tehakse. Eestis on heaks eeskujuks EMT, kelle visioon ei ole müüa mobiiltelefone või pakkuda kõneteenust, vaid arendada infoühiskonda. Tänapäevaste näidete Apple ja Tivo kõrval on TEDxi kõneleja liigutavaim lugu Wrighti vendadest, kes läksid ajalukku esimese õhulennu sooritajatena. Kui enamasti tuuakse ettevõtmiste läbikukkumise põhjusena välja rahapuudust, valesid inimesi või kehva turuolukorda, siis Wrighti vendade jaoks olid kõik need tingimused korraga täidetud – nad finantseerisid oma katseid igapäevatööst kõrvale pandud rahast, nende meeskonnas ei olnud kellelgi kolledžiharidust ning turg ei teadnud neist midagi. Ilma tugeva sisemise unistuseta, mis meeskonda iga päev uuesti ja uuesti üritama pani, oleks neist saanud järjekordsed läbikukkujad. Nagu need, kellel olid kõik ressursid olemas, kuid peamiseks motivaatoriks tulevane au ja kuulsus.
Kliendid ei hooli sellest, mida te teete, vaid kuidas te nende vajadusi ja unistusi täidate. Keegi ei tule hommikul hea tujuga tööle selleks, et ettevõttele raha teenida või õhtuni pabereid ühest kuhjast teise tõsta. Kas puuduolevat mõtet nimetada visiooniks või küsimuseks “miks me seda teeme?” ei olegi oluline. Oluline on, et see teadmine aitab edukalt ka raskeid aegu üle elada ja tööga rahul olla.
Lõpetuseks mõistulugu samast Directori artiklist. Kolme kiviraiduri käest küsiti, mida te teete. Esimesed kaks vastasid, et raiuvad kivi. Kolmas ütles, et ehitab katedraali. Mis on sinu katedraal?
Kõne nädala videoks valimist inspireeris möödunud laupäeval Postimehes ilmunud Vahur Kersna artikkel eestlaste toitumisharjumuste kohta. Esmakordselt Jamie Oliveri kõnet kuulates tekkis tunne, et teema on kindlasti oluline, kuid pisut kauge. Meie tänavapilt ei ole ülekaalulisuse osas võrreldav Ühendkuningriigi olukorraga ning meie lapsed on ju nii maalähedased, et suudavad tomatil ja kartulil kinnisilmi vahet teha.
Tõsi, eesti laste jaoks ei ole köögiviljade tuvastamine ületamatuks väljakutseks ning noa ja kahvliga oskavad nad samuti veel süüa, kuid artiklis väljatoodud statistika kõigutab ettekujutust ideaalilähedasest olukorrast – iga päev sööb puuvilja vaid 20 ja köögivilja 16 protsenti õpilastest, 49 protsenti täiskasvanutest on ülekaalulised…
Jamie Oliveri kõne muudab mõtlemapanevaks just tema lähenemine toitumistavadele laiemalt. Ma ei taha samuti arutleda teemal, milliseid toiduaineid, millistes kogustes ja kombinatsioonides peaks tarbima, vaid pigem muretseda sellepärast, kuidas meie toitumistraditsioonid on muutunud. Usun, et ebatervisliku toitumise probleemi peamine põhjus ei ole raha puudumises, kuigi seda aeg-ajalt välja tuuakse, vaid aja ja teadmiste vähesuses ning väärtuste muutumises.
Nutika planeerimisega on võimalik valmistada täisväärtuslikku toitu, ilma et see rahakotile liiga teeks, kuid kui paljudel on aega selliseks planeerimiseks või veel enam söögivalmistamiseks. Valmistoidud ja snäkid on aga enamasti ebatervislikum valik. Tervise Arengu Instituudi hiljutised teostuse poolest kiiduväärt kampaaniad panevad loodetavasti rohkem mõistma kui vähe me tegelikult valmistoitude koostisest teame (kas te teadsite, et 400g jogurtitops täidab kogu päevase suhkruvajaduse või isegi enam?)
Vahest ei ole meie oskused veel nii kadunud kui videos toodud näidetes, kuid kui paljud nooremast põlvkonnast on õigupoolest õppinud koolis toiduvalmistamise põhialuseid. Ma pean siinkohal silmas näiteks teadmist, kuidas üks supp või ühepajatoit valmib, mitte retseptide järgi söögitegemist. Kõik need ilusad kokaraamatud võivad riiulis olla, aga poes meenuvad ikka ainult nende toitude koostisosad, millega juba tuttav oled. Rääkides kooli asemel pere rollist – huvitav, kas peredes on elementaarsete toidutegemisoskuste põlvkondade vahel edasiandmist vähendanud teadmine, et kõike on poest valmiskujul nagunii saada, vanemate enda kiirem eluviis, noorte huvipuudus või hoopis midagi muud..
Vahel tundub, et kiire elutempo juures on ka väärtused muutunud. Millal te viimati perega koos sõite? Mitte praktilistel kaalutlustel, selleks et kõht kiiresti täis saada, vaid toitu ja lähedaste seltskonda nautides. Tundes isuäratavaid lõhnu õhus ja rõõmu koosolemisest.
„Suurena” on neid piruka ja kaneelikukli-lõhnalisi pühapäevasid nii väheseks jäänud ja sellest on kahju.
Oma humoorikas kõnes näitab Derek Sivers mõneminutilist videot, kus üksikust taidlevast noormehest saab alguse kõiki kohalviibijaid kaasav ühistantsimine ning räägib, mida sellest näitest inimeste juhtimise ja liikumiste algatamise kohta õppida.
Kui senises videote valikus on olnud üksnes TED videod, siis seekordne kõne on pärit TEDx konverentsilt. Usun, et hea sisu kompenseerib pisut kehvema videokvaliteedi:)
